National Library of Ireland

The mission of the Library is to collect, preserve, promote  and make accessible the documentary and intellectual record of the life of Ireland and to contribute to the provision of access to the larger universe of recorded knowledge.
The National Library is open, free of charge, to all those who wish to consult the collections. You will need a Reader’s Ticket to consult most categories of material.
We do not lend books and reading is done in the various reading rooms. We have a copying service and it is possible to get digital images, prints and photocopies of most items in the collections.
The Office of the Chief Herald and the National Photographic Archive in Temple Bar are all part of the National Library.
The Library has a lively programme of exhibitions and events for all ages.
(https://www.nli.ie/en/about-the-library.aspx) 


The National Library of Ireland was established by the Dublin Science and Art Museum Act, 1877, which provided that the bulk of the collections in the possession of the Royal Dublin Society, should be vested in the then Department of Science and Art for the benefit of the public and of the Society, and for the purposes of the Act.
An Agreement of 1881 provided that the Library should operate under the superintendence of a Council of twelve Trustees, eight of whom were appointed by the Society and four by the Government; this Agreement also conferred on the Trustees the duty of appointing the officers of the Library.
This historic arrangement ended with the establishment of the National Library of Ireland as an autonomous cultural institution on 3rd May 2005 under the National Cultural Institutions Act, 1997.
(https://www.nli.ie/en/history-of-the-library.aspx) 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Keldi palveid

Kujutis
Kodus riiulil oli kaks ütlemata head raamatut „Keldi nägemus“ ja „Keldi palveid“. Mõned palved neist raamatuist.  * * * Tõusku tee kohtama sind, olgu tuul alati puhumas su taga, paistku päike soojalt su näole, langegu vihm pehmelt su põldudele. Ja kuni me kohtume taas, hoidku Sind Jumal oma peopesa kumeruses. („Keldi nägemus“, 1999) * * * Olgu teil taeva arm ja sõprus, olgu teil pühakute arm ja sõprus, olgu teil inglite arm ja sõprus, olgu teil päikese arm ja sõprus, olgu teil kuu arm ja sõprus elu igal päeval ja ööl, et hoida teid vihkajate eest, et hoida teid pahatahtlike eest, et rõhujate eest teid hoida. („Keldi palved“, 2003) Sügav rahu Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu, olgu sul voogava õhu sügav rahu, olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu, olgu sul paistvate tähtede sügav rahu, olgu sul rahu andva poja sügav rahu. („Keldi palved“, 2003) Iiri palve Langegu vihmapiisad õrnalt su laugudele, lahutagu leeb
Lisateave

Oscar Wilde on öelnud...

Kujutis
Mood on see, mida kannad ise. Moest läinud on riided, mida kannavad teised inimesed. („Ideaalne abikaasa“) Mehed tahavad alati olla oma naise esimene armastus. See tuleneb nende saamatust edevusest. Meil, naistel, on sellistes asjades peenem vaist. Meile meeldib olla mehe viimane armastatu. („Tähtsusetu naine“) Armulugu ei tohiks kunagi alata tundeavaldustega. See peaks algama täppisteadusega ja lõppema kokkuleppega. („Ideaalne abikaasa“) Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust. Mõlemad pettuvad. („Dorian Gray portree“) Enesearmastus on eluagse armuloo algus. („Ideaalne abikaasa“) Olen alati olnud arvamusel, et mees, kes tahab abielluda, peaks teadma kas kõike või ei tohiks teada mitte midagi. („Kui tähtis on olla tõsine“) Selleks, et tänapäeval kõrgemasse seltskonda pääseda, peab inimestele kas süüa andma, neid lõbustama või siis šokeerima – see on kõik! („Tähtsusetu naine“) Jah, publik on imeliselt salliv. Ta annab andeks kõik peale geniaalsuse. („
Lisateave

Rahvajutte

Kujutis
Kodus hakkasin raamaturiiulitelt otsima Iirimaa kohta erinevat materjali. Lapsepõlves mulle väga meeldisid lood iiri ja šoti rahvajuttude kogumikust „Torupill, haldjad ja hiiglased“, mis on välja antud kirjastuses „Eesti Raamat“ 1978. a. Praegugi nautisin selle lugemist. Jaan Kaplinski kirjutab selle raamatu järelsõnas: „Suure Euroopa poolt vaadatuna asuvad Iirimaa, Šotimaa ja nende juurde kuuluvad vähemad saared lausa maailma lõpus. Iirimaa, see kõige põnevam saar, on viimane maalapp enne Atlandi avarusi, ja vana aja geograafide meelest oligi ta viimane maa, kaugemal olid juba lausa muinasjutulised saared, millest keegi midagi kindlat ei teadnud. Nüüd on küll lapik maa saanud ümmarguseks, palju kaugemad saared ja meretagused maad on gloobusel oma paiga leidnud, ent Iirimaa ei ole tänini kaotanud oma võlu ja salapärasust, mille kõrvale tema tunasel võrdväärsel kaaslasel, Šotimaal, enam kaugeltki nii palju huvitavat pakkuda pole.“  
Lisateave