Kodus riiulil oli kaks ütlemata head raamatut „Keldi nägemus“ ja „Keldi palveid“. Mõned palved neist raamatuist. * * * Tõusku tee kohtama sind, olgu tuul alati puhumas su taga, paistku päike soojalt su näole, langegu vihm pehmelt su põldudele. Ja kuni me kohtume taas, hoidku Sind Jumal oma peopesa kumeruses. („Keldi nägemus“, 1999) * * * Olgu teil taeva arm ja sõprus, olgu teil pühakute arm ja sõprus, olgu teil inglite arm ja sõprus, olgu teil päikese arm ja sõprus, olgu teil kuu arm ja sõprus elu igal päeval ja ööl, et hoida teid vihkajate eest, et hoida teid pahatahtlike eest, et rõhujate eest teid hoida. („Keldi palved“, 2003) Sügav rahu Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu, olgu sul voogava õhu sügav rahu, olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu, olgu sul paistvate tähtede sügav rahu, olgu sul rahu andva poja sügav rahu. („Keldi palved“, 2003) Iiri palve Langegu vihmapiisad õrnalt su laugudele, lahutagu leeb
Mood on see, mida kannad ise. Moest läinud on riided, mida kannavad teised inimesed. („Ideaalne abikaasa“) Mehed tahavad alati olla oma naise esimene armastus. See tuleneb nende saamatust edevusest. Meil, naistel, on sellistes asjades peenem vaist. Meile meeldib olla mehe viimane armastatu. („Tähtsusetu naine“) Armulugu ei tohiks kunagi alata tundeavaldustega. See peaks algama täppisteadusega ja lõppema kokkuleppega. („Ideaalne abikaasa“) Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust. Mõlemad pettuvad. („Dorian Gray portree“) Enesearmastus on eluagse armuloo algus. („Ideaalne abikaasa“) Olen alati olnud arvamusel, et mees, kes tahab abielluda, peaks teadma kas kõike või ei tohiks teada mitte midagi. („Kui tähtis on olla tõsine“) Selleks, et tänapäeval kõrgemasse seltskonda pääseda, peab inimestele kas süüa andma, neid lõbustama või siis šokeerima – see on kõik! („Tähtsusetu naine“) Jah, publik on imeliselt salliv. Ta annab andeks kõik peale geniaalsuse. („
„Minu Dublin. Seitse kodu ja kolm bensiinijaama“ Kristiina Piip Petrone Print OÜ 2012 Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist. Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde. Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel, ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki. Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele kätte maksta. Ja algul oli mul kavas tulla s
Kas teisi direktoreid kursusel ka veel leidus?
VastaKustuta